Aine elektronide kogumise võime tugevuse põhjal võib selle liigitada tugevateks oksüdeerijateks, mõõdukateks oksüdeerijateks ja nõrkadeks oksüdeerijateks, et kirjeldada ligikaudselt selle toimimist redoksreaktsioonides. Selle klassifikatsiooni piir on aga ebamäärane. Mõnikord põhineb piir hapnikul (O2/H2O, E∅=1.229V [2]) ja raua ioonidel (Fe3+/Fe2+, E∅=0.771V [2]). Liigid, mille oksüdeerimisvõime ületab hapniku oma, on tugevad oksüdeerijad, rauaioonidest nõrgemad on nõrgad oksüdeerijad ja vahepealsed on mõõdukad oksüdeerijad. Ohtlikkuse astme järgi jaotatakse need primaarseteks ja sekundaarseteks oksüdeerijateks.
Oksüdandid liigitatakse nende keemilise koostise järgi anorgaanilisteks ja orgaanilisteks oksüdeerijateks. Vastavalt oksüdatsioonireaktsiooniks vajalikule keskkonnale võib need liigitada ka kolme järgmisesse kategooriasse:
(1) Happelised keskmised oksüdeerijad (nt vesinikperoksiid, peräädikhape, naatriumdikromaat, kroomhape, lämmastikhape, kaaliumpermanganaat, ammooniumpersulfaat).
(2) Oksüdeerivad ained leeliselises keskkonnas (nt naatriumhüpoklorit, naatriumperkarbonaat, naatriumperboraat, kaaliumperboraat).
(3) Oksüdeerivad ained neutraalses keskkonnas (nt broom, jood).
